Suuline ajalugu

Suuline ajalugu on peamiselt ajalooteaduse, aga ka teiste humanitaar- ja sotsiaalteaduse harude uurimistraditsioon, mis seisneb suulise teabe kogumises, analüüsimises ja tõlgendamises minevikus toimunud sündmuste kohta. Suulist ajalugu võidakse andmekogumis- ja analüüsimetoodikana kasutada lisaks akadeemilisele uurimistööle ka praktilistel eesmärkidel.

Suulist ajalugu võib defineerida laiemalt ja kitsamalt. Laiemas tähenduses on tegemist minevikusündmuste kohta suulise teabe kogumisega. Säärasel moel kogusid mistahes suuliselt edasi antud teateid kaugemas minevikus tegutsenud ajaloolased, kelle tegevust peetakse ka tänapäevase professionaalse suulise ajaloo eeskujuks. Sellegipoolest defineeritakse 21. sajandil suulist ajalugu üldjuhul märksa kitsamalt, pidades selleks salvestatud ja läbimõeldud struktuuriga eluloo- või temaatilisi intervjuusid, mis on üldjuhul mõne arhiivikogu või veebiportaali kaudu teistele uurijatele ja huvilistele kättesaadavaks tehtud.

Suuline ajalugu erineb paljude teiste humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondade intervjuudel põhinevast kvalitatiivsest uurimistööst, kuna selle puhul ei järgita levinud praktikat intervjuud anonüümida ja pärast uurimisprojekti lõppu hävitada, vaid sageli tehakse need avalikult kättesaadavaks ja kasutatakse uurimistöös intervjueeritavate isikuid varjamata. Samuti on suulise ajaloo kogumisel nõuded intervjueerimise läbiviimisele, transkribeerimisele ja analüüsimisele lõdvemad kui sotsiaalteadusliku kvalitatiivse uurimistöö tavapärased standardid.